26. jaanuaril postitas keegi Apollyon Nihilist.fm-i lehel artikli pealkirjaga “Ajateenistusest.” (millegipärast oli pealkirjas punkt!?), mis muutus mingisuguseks mini-sensatsiooniks. Mingi kamp jagas seda Facebookis eesmärgiga “Vaadake kui tubli mees!”, teised aga “Vaadake kui loll mees!”. Mu abikaasa andis mulle lingi ja ma lugesin. Kurb oli natuke.

Kirjutis ise on üliemotsionaalne. Autori teiste tekstide põhjal on näha, et see on tema stiil (nagu ka punkt pealkirjas). Seetõttu on raske kirjutisele mingisugust tagasisidet anda, kuna raske on aru saada, millal autor tõtt räägib ja millal ta oma stiili teksti surub. Näiteks kirjutab ta järgmiselt:

…teenistusse saabudes on nad nagu tüdrukud, nõrgad.

Siinkohal on raske aru saada, kas autor tahab reaalselt minna seda teed, et kõiki tüdrukuid nõrgaks pidada, või mitte. Kuna ta edaspidi räägib ajateenistuse puhul ka naistest, julgen oletada, et stiil sööb natukene artikli tõsidust ära. Nihilist.fm-i üldisem probleem.

Selle asemel, et tegeleda ühe artikli torkimisega, räägin ajateenistusest läbi oma vaatenurga. Eelnevaks teadmiseks lugejale: ma teenisin aega Vahipataljonis, kus ma raiskasin oma elust kaheksa kuud. Just. Raiskasin. Ütlen seda seetõttu, et väljaõppe pikkus on liialt venitatud. Kogu sõjaväes õpitu saaks kas või viie kuuga selgeks teha.

Ajateenistuses kohtud sa inimestega, kellega sa tavaliselt ei kohtu. Minu toas elas põhikooliharidusega kutt, kelle elukutseks oli rebasefarmis rebaste tapmine ja kes minuga kakelda tahtis, kuna talle meeldis asju isikliku solvanguna võtta. Minu kõrvalvoodis magas uneprobleemidega kristlane ning hiljem jagasin tuba kutiga, kelle eluunistus oli missioonile minna, hoolimata sellest, et tema põlved talle pidevalt meditsiinilisi probleeme tekitasid. Minu jaoülem Viilik ütles, et sõjavägi on nagu tordilõik, kus enamus kihte on sitt. See on tõsi.

Nimetada argadeks neid mehi, kes ajateenistusse minna ei taha, on täielik debiilsus. Mingil põhjusel võtab Apollyon selle nii kokku, aga kui on juttu sõpradest, kellel on jalg kõver, siis on asi arusaadav. Millest selline topeltstandard? Kui ma ei taha minna ja olen seepärast argpüks, siis see, kes ei saa minna, peaks ju NÕRK või VÄÄRAKAS olema. Üleüldse on nõme lugeda, kuidas mingi mehe raske elu on põhjustanud tema kirjutistes mingisuguse viha “ära hellitatud” inimeste vastu. Ma saan aru, et su elu on raske olnud, aga kui patsifist ei taha relva kanda, siis on tal õigus asendusteenistusele. See, et sa 11 kuud kellegi talla all elasid ja metsas sital käisid, ei tee sind paremaks inimeseks. Justnimelt seesama suhtumine tekitabki selle probleemi, et kaadrikaitseväelased, kellel muu elu persses on, nimetavad noori “sodiks” ja “eitedeks”, et pärast kodus hea olla oleks. Sai ju “eliidi” vastu seistud.

Miks ei ole ajateenistus naistele kohustuslik? Ma olen soolise võrdõiguse pooldaja, aga ma leian, et peavad eksisteerima ka soolised võrdkohustused. Ma olen kindel, et siis ei jaga iga kuradi suvaline tibi oma seinal Apollyon’i postitust ja ei kirjuta sinna juurde “Nii õige!”. Naised ja mehed ei saavuta kunagi absoluutset võrdsust, kuna nad pole bioloogiliselt võrdsed, aga sotsiaalse võrdsuseni võiks me ju ometigi jõuda. Üks samm oleks ehk kohustusliku ajateenistuse laiendamine naisterahvastele? Las nemad ka jooksevad kümme ringi ümber kasarmu, kuna nad köhatasid rivis. Ja mind ajab oksele, kui keegi ütleb, et naised peavad lapsi kandma, lootes, et see on mingi argument sõjaväes käimise vastu. Ei ole. See, et mul peenis on, ei tähenda et mul peaks mingid ühiskondlikud lisakohustused olema. See, et sinul emakas on, ei tähenda, et sina neist vabastatud peaksid olema. Lõpetagem seksistlik suhtumine.

Ja palun, saage ükskord aru, et “sõjaväes saab poisist mees”, on üks suurimaid valesid, mis rahvasuus levib. Ma passisin kaheksa kuud väes ja ma ei näinud mitte kellegi puhul mingit arengut, mis neist oleks rohkem mehe teinud. Kurat võtaks, mu kompaniiülem põdes sügavat Napoleoni kompleksi ja nautis inimeste alandamist. Kas selline ongi üks õige mees? Kaks kaadrikaitseväelast panevad noore ajateenija iseendale hauda kaevama ja keegi julgeb öelda, et ajateenistus on AUASI? Igas klassiruumis on pilt presidendist ja kaitseväe ülemjuhatajast ning “Aktuaalse kaamera” vaatamine on igal õhtul kohustuslik. See on patriotismi kurgust alla surumine. Asi on aust ja meheks saamisest kaugel.

Mul on parem idee. Tehkem ajateenistus vabatahtlikuks. Neid, kes minna tahavad, on selleks küll. Mu kolleeg sai sõjaväega lähemalt tuttavaks, kui ta pidi teleekraanil ajateenijat mängima. Ta sai kiirkorras teada, mida see endast kujutab, ning otsustas, et ta tahab asendusteenistust. Argpüks? Kindlasti mitte. Julge on see, kes oma tõekspidamiste eest seisab. Mitte see, kes liitub nendega, kes sõnadega konflikte lahendada ei oska.

Kas ma õppisin kaitseväes midagi? Jah. Ma oskan relva kasutada, ma oskan ennast metsas varjata ja ma tean, kuidas inimest tappa. Lisaks sellele õppisin ma, et kaitseväes ei maksa isiksus mitte sittagi. Kõik on kiilakad ja mida rohkem sa teistega ühte nägu oled, seda parem. Ma õppisin, et enne süüa ei saa, kui lubatakse. Ma õppisin, et pesta ei saa enne, kui lubatakse. Ma õppisin, et ma olen tühine sõdur. Ma õppisin, et kõige parem on olla vait. Ma ei osanud pärast kodustega normaalselt rääkida, sest ma olin harjunud, et kedagi ei huvita. Nooreaja lõpuks ei mäletanud ma oma naise nägu. Ajateenistus on auasi.

Aeg-ajalt ma meenutan oma teenistust kaitseväes ja mul on nii siiralt hea meel, et ma seda enam kogema ei pea. Need, kes tahavad – minge. Teenige aega. Need, kes ei taha – ärge minge. Ja kui keegi ütleb teile, et olete seepärast argpüksid ja et teist ei saa kunagi meest, võite neile näkku naerda ja öelda, et teil on oma ajaga midagi targemat teha, kui mingit olematut au taga ajada.