Ma olen juba pikka aega kaalunud, kas üldse julgen sellel teemal kirjutada, kuna see on jäledalt hell teema. Ma olen vaadanud, mis sotsiaalmeedias toimub, ja siis analüüsinud, mida inimesed öelda tahavad, ja ei saa enam väga vaiki olla.

Alustaksin sellega, et ma näen endas feministi. Ma olen tugeval seisukohal, et naised ja mehed peaksid olema ühiskonnas võrdsed. See tähendab seda, et kui naisel ja mehel on ühesugune töökoormus, peaks see ka palgas kajastuma. Ma leian seda, et kõik õigused ja kohustused peaksid kehtima kõigile: naistele ja meestele. Ma ei usu, et ükski inimene peaks kuskil esinema sellepärast, et ta on naine/mees. Keegi ei vääri mingisugust tööd rohkem, kuna ta on mees/naine. Sellest johtuvalt leian ma ka seda, et kui ajateenistus on meie riigis kohustuslik, peaks seal käima KÕIK kõlblikud kodanikud.

Paraku ei ole olemas ühte feminismi.

Kuna ma olen suur videomängur, puutusin ma juba ammu kokku sellise nimega nagu Anita Sarkeesian, kes ründas videomänge, heites neile ette sügavat seksismi. Ta tegi seda läbi ohtrate valede, mida kajastasid kõik videomängurid YouTube’is. Kui Anita ristisõda läbi kukkus, liikus ta edasi teistele jahimaadele.

Ma kartsin, et selline asi jõuab ka Eestisse. Nüüd ma näen seda tulemas.

Kes on feminats? Võtsin õhust õiguse eestistada sõna feminazi, mida kasutatakse kui räägitakse äärmuslikust feministist. Feminats näeb pea igal pool patriarhaati, ütleb, et iga mees on “privileegipime” ja kui kuskilt diskrimineerimist ei leia, mõtleb ta seda välja või otsib seda valedest kohtadest.

Suur müstika on “postiivne diskrimineerimine”. See on idiootne ja sügavalt seksistlik sõnapaar. Väga lihtne näide on järgnev: Kui tööintervjuul on viis inimest, kellest üks on naine ning tööle saab just seesama naisterahvas, võib seda tõlgendada kui “positiivset diskrimineerimist”, kuna tõenäoliselt võeti ta tööle, kuna ta on naine. Siin on aga probleem. Kui töökoha saab mees, saab seda tõlgendada kui lihtsat diskrimineerimist. Mõlemal juhul tehakse justkui naisele liiga. REAALSES maailmas nimetatakse “positiivset diskrimineerimist” teisiti: nimelt “meeste diskrimineerimiseks”. Mina ei näe “positiivses diskrimineerimises” muud kui ohvri mängimist. Ka meestesse suhtutakse seksistlikult. Aga tundub, et see on okei.

Me ei tohi unustada, et inimestel on kaks sugu. Naised ja mehed. Need kaks sugu on bioloogiliselt erinevad. Teaduslikult tõestatud fakt, et naised ja mehed mõtlevad erinevalt on saamas mingisuguseks tabuteemaks. Miks? On lolle mehi ja lolle naisi. Fakt. Diskussiooni lõpp. “Naised on lollakad” on lause, mis on üldistav ja seksistlik. “Paljud naised/mehed mõtlevad teistmoodi” on lause, mis vastab tõele. (Näide: reeglina piisab meestele vaid visuaalsest pildist, et seksuaalselt erutuda. Selles ei ole süüdi kasvatus, vaid kehakeemia. LOOMULIKULT eksisteerib erandeid.)

René Vilbre film “Klassikokkutulek” häiris paljusid feministe, kuna seal kujutai purjus magava naise katsumist ja ideed abielurikkumisest. Facebooki grupis “Virginia Woolf sind ei karda!” räägiti nendes stseenidest ja mindi kohe räigeks ära, andes mõista, et selliseid asju ei tohiks filmilinal näidata. Lisaks sellele tõlgendatakse seda kui stereotüüpide kinnistamist ja/või propageerimist.

See on haige.

Film on kunst. Kunsti tsenseerimine on totalitaarse riigikorra tunnus. Kunsti võib küll kritiseerida, aga “seda ei tohiks teha” on lollakas ja vale seisukoht. Lisaks sellele tasuks mõelda, et võibolla on filmis tegu sotsiaalse kommentaariga. Võibolla on see mingisugune tähelepanek? Isegi kui filmi stsenaariumi on kirjutanud absoluutne šovinist, võib see transformeeruda sotsiaalseks kommentaariks, kuna kunst on vaba tõlgendamiseks. Film räägib lugu. Selles loos katsus mees purjus naist. Kõik. See ei ole propageerimine. See on fiktiivne sündmus, mis toetab filmi narratiivi.

Feminismi tee ei ole tsenseerimine.

Palun ole feminist. Austa naisi ja austa mehi. Ära otsi diskrimineerimist.
Palun ära ole feminats.