Kõik läks nii, nagu ma arvasin. Kooseluseadus võeti vastu ja SATPK otsustas, et kõige õigem viis olukorraga tegeleda, on viia Riigikogu ette kalmuküünlaid, et mälestada demokraatia surma. (Sihtasutuse Facebook) Just, hoolimata sellest, et Riigikogu on meie rahva poolt valitud esinduskogu, kelle töö ongi meie riigis asju muuta, oleks mingil müstilisel põhjusel pidanud tegema rahvahääletuse. Miks? Teie hääletasite need inimesed Riigikokku – kui tunned, et oled petta saanud, oled ise süüdi. Kogu see rahvahääletuse jauramine on tohutult irooniline, sest Varro Vooglaid on isiklikult kirjutanud: “Peaks olema ilmne, et teatud (ja ennekõike põhiõigustesse puutuvate) küsimuste üle rahvahääletusel ei otsustata!” (Varro artikkel Postimehes)

Suurem küsimus on aga järgnev: mis nüüd edasi saab. Täie mõistuse juures olev inimene teab, et ainus muutus on see, et homoseksuaalses suhtes olevad inimesed saavad oma kooselu notari juures registreerida. Seeläbi on ka nende lastel olemas õiguslik kaitse, mis seni täielikult puudus. See on kõik, mis selle seadusega kaasneb. Ei ole mõtet rääkida, et see on eelsamm homoabielule, sest et ma räägin kooseluseadusest.

Kui aga küsida, et mis nüüd edasi saab, ja vastajaks on inimene, kes poes valis, millist kalmuküünalt Riigikogu ette vedada, on pilt läbi kommentaariumite ja SATPK toetajate puhul umbkaudu selline: “Nüüd hakkavad kõik meie lapsed pededeks, abielluvad oma õdede ja vendadega. Kõik pervod ronivad nüüd meile koju kraanikaussi anaalseksi tegema ja abielluvad meie koertega ning vägistavad meie lapsi.” Selline on üldpilt, kui lugeda, mida mõned eestlased arvavad.

Tegelikult on kogu see homovihkamine väga lihtne probleem. Nimelt on see üks suur egoism ja jäärapäisus, sest selline heteroseksism tuleneb sellest, et ei suudeta aktsepteerida teiste inimeste vaateid elule. Mina olen heteroseksuaalne mees, aga mind ei huvita teiste inimeste seksuaalsus. Mulle ei lähe korda, mida teeb magamistoas homopaar, ning mulle ei lähe ka korda heteroseksuaalse paari seiklused magamistoas. Intiimelu on asjaosaliste endi asi. Mis mulle aga korda läheb, on inimeste õigus õnnele ja heaolule. Kooseluseadus ei trügi mite kellegi juba eksisteerivasse peresse.

Kuidagi eriti jälestusväärne väide on see, et meie lapsed hakkavad tänu sellele seadusele homoseksuaalseteks. Katrin Rosenvald kirjutas ühes oma kommentaaris nõnda: “paljudest saavad homod “harjutamise” ja eeskujude tulemusel”  (PM kommentaarium) Väga piinlik on sellist narrust lugeda, sest see on meelevaldne vale. Homoseksuaalsus ei ole kasvatuse küsimus. Inimene sünnib homoseksuaalsena. Sa ei saa inimesele õpetada, kelle/mille peale seksuaalselt erutuda. Lisaks sellele lisas Aivar Kallam omalt poolt sellise lolluse: “Homokooselus sündinud laps on suurema tõenäosusega omasooihar.” (PM kommentaarium) Selline väide vajab teaduslikku tõestust, mida pole olemas. Aivar lihtsalt mõtles ise midagi välja (Või mõtles Varro?) ja lahmib selle faktina kommentaaridesse. Nagu laps.

Laste ainus mure on teised lapsed. Loomulikult hakatakse ju norima, et sul on kaks isa. Sa oled värdjas. Mis aga tegelikult on puhtalt homovastaste endi süü, sest nad on oma lapsi sellises vaimus kasvatanud. Kõige õigem ongi oma lapsele õpetada, et homoseksuaalsus on ühiskonnas üsna tavaline nähtus. Siis pole enam, millega norida. See toob kaasa samasooliste perede aktsepteerimise ühiskonnas. Iga kord kui hakatakse rääkima traditsioonilisest perest ja kuidas see õigem on, lõhutakse ühiskonnas rahumeelt. Lapsed ei ole lollid. Nad saavad aru kui neile asju mõistusega seletada.

Priit Pullerits kirjutas oma sileda aju kaasabil artikli, milles rääkis, et siis võiks juba seadustada grupiabielud. (PM) Lisaks sellele on ka kommentaarid täis lauseid, nagu “Äkki saab loomadega ka abielluda?”.  Ning minnakse nii kaugele, et “Seadustage siis pedofiilia!”. Esiteks, ütlen ausalt: Minu jaoks on abielu kahe inimese vaheline asi. Kui aga on üks kolmik, kes TÕESTI tahab nõnda elada, siis mina ees ei seisa. Nende tahe ei seisa minul ees, sest see ei lähe mulle korda. Ma ei topi oma nina sinna. Suva. Las nad olla. Loomad? Loomad ei suuda enda eest meile mõistetaval viisil seista. Nad pole võimelised ütlema “jah” ega “ei” ning nad ei tea misasi on üldse abielu. Pedofiilia? Tegu on kriminaalkorras karistatava kuriteoga, kus tehakse lapsele füüsiliselt liiga. Kui tõsta homoseksuaalsus samale tasemele, on tegu ilmselge lollusega. Lisaks sellele on jube lihtne homoseksuaalseid pedofiile esile tõsta, kuna nad jäävad ju paremini silma. Igas õunaämbris on üks mädanenud õun.

Viktor Vassiljev pidas maha emotsiooniderohke kõne, mis sisaldas argumenti, et homoseksuaalsed paarid ei saa lapsi ning see on meie niigi negatiivsele iibele kahjulik. Mida kuradit see tähendama peaks? Et homod hakkavad naistega lapsi tegema, kui nad koos elada ei saa? Homo on homo edasi, hoolimata sellest kas ta saab kooselu registreerida või mitte. Siinkohal olen SATPKiga nõus. Riigikogus on tõesti rumalaid inimesi.

Ega SATPK ei peatu. Pärast oma küünlarevolutsiooni võtavad nad sihikule rakendusaktid, et neid mitte mingi hinna eest vastu ei võetaks. Muidu laguneb meie traditsiooniline pere ja lapsed kes võib-olla muidu saaks lapsendatud mõne samasoolise paari poolt, saavad rahumeeli lastekodus edasi konutada, et nad ei kogeks kunagi vanemlikku hoolitsust. Mulle meeldis väga, kuidas Varro Vooglaid TV3 “Kolmeraudses” seda loogikaprobleemi julmalt demagoogiaga vältis. Üldse oli tegu geniaalse demagoogiaga. Selles vallas väärib Varro respekti. Kui on vaja jälle meelt avaldada, siis kutsub jälle maakohtadest vanureid, kes on nõus mõnd rõvedat silti hoidma ning kui neilt küsitakse, miks nad üldse seal on, tuleb välja, et nad ise ka täpselt ei tea. Ja siis süüdistab sihtasutus meie riiki seaduse läbisurumises. Ise karjatavad lambaid teiste inimeste maa peale sittuma.

Kui Facebookis kogus populaarsust sõna “KOOS” mis tähistas inimeste poolehoidu kooseluseadusele, siis vastased tulid lagedale arulageda loosungiga “Rohkem kui koos”. Täiesti naeruväärne. Millele sellega viidatakse? Et inimesed on üksteise sisse õmmeldud? Lisaks sellele lahmas Eesti Maaülikooli dotsent Merike Lillenberg üsna rõvedalt oma facebooki seinal: “Sellist hoora-pede-vabadust ei osanud õudusunenäos ka ette näha.” (Facebook) Selline inimene ongi rohkem kui koos? Päris rõve.

Kokkuvõttes on kõik justkui hästi. SATPK sai täiega vastu pead, küünlatööstusel on kõva kasum ja ma saan söögi kõrvale homofoobide ja usufanattide pisaraid juua. Meie riiki ei oota ees suur katastroof ning unustage ära oma “demokraatia surm”. Demokraatiat pole kunagi olemas olnudki. Terve mõistus aga võidutseb jõuliselt.