Mulle meeldivad “murelikud lapsevanemad”, kes alatihti meediasse pöörduvad, sest nende laps nägi või kuulis midagi, mis neile ei sobi. Selle asemel, et täpsemalt jälgida oma lapse tegevusi internetis, et selliseid asju enam ei juhtuks, kirjutatakse hoopis mõnele meediaväljaandele ja süüdistatakse ebasobiva materjali loojat või meediakanalit, mis seda edastab. Peaasi, et endale ise lisakohustusi ei saa.

Nüüd avastas “murelik lapsevanem” Kairi Oja, et YouTube’is eksisteerivad Jänku-Jussist paroodiad, mis on oma olemuselt ropud ja lastele mittesobivad (Artikkel). Artiklit lugedes sain aru, et Kairi Oja ei jaga internetikultuurist mitte muhvigi. (Eriti veel YouTube’ist)

Oja artikkel on kirjutatud väga isiklikul tasandil ning sisaldab väga meelevaldseid ning eriskummalisi väljaütlemisi. Mõni näide:

Olgu öeldud, et jutt oli kaunis räige sisuga väljenditest ning kogu temaatika võiks kokku võtta väljendiga «hardcore pornograafia» – mitte et autor ise pretendeeriks teab mis teadja-staatusele antud valdkonnas.

Ma saan aru, et lause lõpus üritatakse oma väidet pehmendada, aga sellegipoolest ei saaks roppu Jänku-Jussi paroodiat YouTube’is hardcore pornograafiaks nimetada. Hardcore pornograafia on tegelikkuses ikkagi reaalset suguühet kujutav meedia, kus ei jää mitte midagi näitamata (wiki). Ropp paroodia ei ole kindlasti mitte hardcore porno, mistõttu polegi vaja Kairi Ojal mingile “teadja” staatusele pretendeerida, kuna on ilmselge, et tegu pole teadjaga.

Selgus, et Youtube’is on üleval terve kari fake-videoid Jänku-Jussi tegemistest.

Termin fake-video on sobilik videote kohta, mille sisu on fabrikatsioon. Termin sobiks näiteks sellisele videole, kus on videotöötlusega loodud autoõnnetus ning seda esitatakse vaatajatele kui reaalset sündmust. See oleks fake. Ropu Jänku-Jussi näol on tegu paroodiaga.

Alul ma ei uskunud seda – näis liialt ajuvaba ja eeldasin, et kusagil on siiski mingisugunegi tsensuur, mis laus-idiootsused netist leiab ja likvideerib, ega hakanud neid videoid ekstra otsima.

Üldiselt on praeguses ühiskonnas seisukoht, et tsensuur on halb. See unustatakse siis ära, kui keegi tunneb, et tal on tsensuuri puudumise tõttu rohkem tööd. Näiteks aktiivselt jälgida, millist meediat su laps tarbib. Internet on üles ehitatud vaba platvormi ideele. Samamoodi YouTube. Kui keegi hakkaks “laus-idiootsuseid” internetist kustutama, oleks tegu aktiivse inimeste vabaduse piiramisega. Juhin tähelepanu ka sellele, et autor EELDAS, et tsensuur on olemas ja ei hakanud ise videoid otsima. Kas ma olen ainus, kes näeb siin taga “Keegi võiks minu eest asjadega tegeleda”-mentaliteeti?

Pidin autoistmest läbi kukkuma, kui nägin, mida on tänasel maailmal lastele neti vahendusel pakkuda.

Kui Ropp Jänku-Juss tekitab sellise reaktsiooni, siis soovitan kiiremas korras igasugustest internetipakettidest loobuda. Sa oled alles YouTube’is – see on interneti eestuba. Mitte miski ei takista su lapsel aadressiribale trükkida youporn.com ja näha, mida hardcore pornograafia TEGELIKULT tähendab. Korralik lapsevanem hoiab oma lapsel silma peal, mitte ei eelda, et internet on suur hunnik vatti, kus lapsed roosilõhnalisi moosisaiu vahivad.

Olgu, igasugu pornosaite on samuti terve ilm täis ja uudishimu võib nii mõnegi jõnglase ilmselt ka nendeni juhatada, kuid see on justkui eraldi kategooria. Aga et ühest armsast ja harivast, ettevõtliku perekonna loodud multikatesarjast, kus tolle perekonna lapsed kuuldavasti ise tekste peale loevad, on tehtud midagi säärast, poleks ma ausaltöelda uskunud. Tõesti ei oleks!

Eraldi kategooria? Mis siis? Tasuta pornosaidid on oma populaarsuse tõttu otsingumootorite tipus ja kergesti kättesaadavad. Kirjuta Google’i otsingumootorisse porn ja vaata, kui lihtne see on. Ning kui sind üllatab, et lastesaatest on tehtud selline paroodia, siis oleks paslik öelda, et tegu on väga levinud formaadiga. See ei ole kindlasti midagi uut. Kurat võtaks – “Sõrmuste isanda” filmile tehti sarnaseid eestikeelseid paroodiaid juba üle kümne aasta tagasi. Tere tulemast internetti!

Veel on leitav lõbus seiklusjutt «Jänku-Juss ja pudel viina». Kõik need on Youtube’i üles laadinud keegi Kris Kalevipoeg – võib arvata, et tegemist on nö «kunstnikunimega». Igal juhul on noormehel nii nutti kui fantaasiat ja ta on võtnud vaevaks algklassiealisi, keda need Jussi-multikad vanuse poolest veel kõnetavad, seksuaalselt pisut harida. Sest kust muidu üks algklassilaps teada saab, kuidas asjad päriselt käivad!

Tegu on väga emotsionaalse lõiguga. Olen enam kui veendunud, et “kunstnikunimi” on jutumärkides seetõttu, et autori arvates ei ole tegu tegelikult kunstiga. Siinkohal pole mul muud öelda, et kunst on kunst ka siis, kui see sulle ei meeldi. Loomulikult eeldab autor kohemaid, et autor on mees. Ei tea, kas asi on seksistlikus ainult-mehed-on-ropu-suuga mentaliteedis või selles, et Kris Kalevipoeg on justkui mehenimi. Kõige rohkem häirib mind see, et autor reaalselt arvab, et paroodiad on mõeldud lastele. Nagu autor tahaks lapsi harida. Lastesaate paroodia võib olla vabalt mõeldud täiskasvanutele.

Ma ei tea, kas liiga suur hulk demokraatiat on hea. Ma ei tea, kas null-tsensuur on hea. Minuvanuste lapsepõlves oli olukord vastupidine – null-demokraatia ja täielik tsensuur. Ent nüüd oleme liikunud sootumaks teise serva.

Kõige parem indikaator vabast ühiskonnast ja sõnavabadusest on see, kui kellegi sõnad kellegi jaoks valusad on. See näitab, et vabad mõtted liiguvad ja on kellelegi vastukarva. Ja me ei ole KINDLASTI liikunud teise serva. Meil on olemas sotsiaalsed kokkulepped, millest me kinni peame. Paroodiad on legaalsed, sest asjade üle võib naerda (ja tegelikult peab naerma). Kunst on vaba. Inimestel on õigus selliseid paroodiaid teha ja sinul on õigus nende üle viriseda. Küll aga pole sul õigust nõuda sellise materjali tsenseerimist. Pole vaja Malle Pärnaks muutuda.

Jälgin oma lapse netikasutust väga hoolega, ka on talle seatud ajaline piirang nii tahvelarvutis kui telefonis mängimiseks. Kui olen märganud mingeid anomaaliaid, olen koheselt tähelepanu juhtinud ja tegevusele lõpu teinud.

Kuidas on võimalik netikasutust hoolega jälgides järsku üllatuda, et laps mingit roppu saadet vaatab? Äkki peaks siin olema mõttekoht!?

Olen talle öelnud, et Youtube’is ilmselgelt puudub igasugune kontroll ja et sinna võib igaüks üles laadida mistahes idiootsuseid.

Täiesti idiootne väide.

YouTube’il on paigas VÄGA selged reeglid, millest mitte kinni pidades kustutatakse videod ja kasutajakontod. Enne kui oma lapsele suust sitta välja ajada, palun tutvuda vastava materjaliga:  YouTube’i kogukonna juhised.

Ja ehk leidub siiski mingi masinavärk, mis suudaks kogu selle vabalangemiskiirendusega kasvava ajuvabaduse peatada!

See on siis avalik kutse tsensuurile? Persse ei taha minna?
Selle asemel, et kunstnikku ja kunsti vahendajat sõimata, äkki hoolitseks lapsevanem oma lapse eest ise? Ei?

Loomulikult saan ma aru, et tegu on afektiseisundis kirjutatud artikliga ja see on liialt emotsionaalne, aga praeguses post-truth maailmas võtab klikijanune meedia selle kohe hambusse ja toodab lollile lugejale pooltõde edasi. “Hardcore pornograafia” ja “YouTube’is pole kontrolli” on meelevaldsed väited, mida mõni oinas võtab kohe tõe pähe.

Postimees rääkis ka Jänku-Jussi looja Janika Leostega (Artikkel). Leoste pahameel on absoluutselt arusaadav, kuna tema lastele suunatud looming on muudetud labaseks roppuseks. Samas – sellega peaks kunstnik arvestama. Paroodia on samuti kunst. Kas endast lugupidav kunstnik tohiks piirata teise kunstniku tööd? Lihtsalt selle alusel, et see pole SINU arvates sobilik? Kunst on vaba. Ei?

Miks selliseid videoid toodetakse? «Kuna enamuse paroodiate tootmise taga on lapsed, siis ajendab neid soov Youtube’i videote näitamisega reklaamiraha teenida,» arvab Leoste,

Eestis teenitav reklaamiraha on nii minimaalne, et see ei saa olla peamine ajend. Ilmselt on peamiseks ajendiks siiski võimalus oma tööd maailmale näidata. Ja kas see on ebaeetiline, et selle video peal reklaami kuvamisega mõni sent taskusse kukub? Võttes arvesse tõsiasja, et tegu on paroodiaga?

Leoste kutsub kõiki üles raporteerima Youtube’ile kõikidest ropu sisuga eestikeelsetest lastele huvipakkuvatest «paroodiavideotest»

See on jube väiklane asi, mida teha. Äkki tutvud kogu ülejäänud lastele mõeldud videomaterjaliga, mida YouTube pakub ja hakkad iga videot raporteerima? Puhtalt sellepärast, et SA EI JÄLGI MIDA SU LAPS NETIS TEEB!?!

Selle furoori tõttu, mis praegusel hetkel üles on keerutatud, on paroodiate vaatajanumbrid kõvasti tõusnud. See tähendab ühtlasi ka rohkem reklaamiraha, mis ainult innustab paroodiavideote tegemist.

Mulle ei meeldi Jänku-Jussi paroodiavideod. Minu arust on sealne huumor liiga labane ning see ei ole minu arvates naljakas. Kindlasti ei sobi need videod lastele. See aga ei tähenda seda, et nende tegijad peaksid olema kohe mingid kurjategijad. Ei. Me elame vabas ühiskonnas ja meil on õigus asjade üle nalja heita. Keegi ju ikka naerab?

Peame arvestama, et meie loomingut võidakse muuta ning selle kaudu võib looming muutuda ka oluliselt populaarsemaks. Hea näide on minu videoarvustus “Savisaare protsessi” esimese osa kohta, millel on YouTube’is rohkem vaatamisi kui viiel “Savisaare protsessi” osal kokku.

Nemad ei vingunud, et ma neile liiga teen. Miks? Sest nad ei ole mingid vinguviiulid, kes ennast nii kergesti häirida lasevad. Selle asemel, et hakata tsenseerima, võiks esmalt selja sirgu lüüa.