Tahan kirjutada traditsioonidest. Miks? Kuna mul oli lähiajal väga huvitav kogemus Tartu Ülikooli traditsiooniga. (Ainult minul, sest kui mainin veel inimesi lendab sitt venti) Küsimus on selline: Kuidas vastatakse, kui küsitakse TÜ juhtkonnalt, kas tudengilaulu Gaudeamus igitur võib laulda eesti keeles? Saime sellele vastuse.
Öeldi, et tegu on jabura ideega, kuna tegemist on traditsioonilise tudengilauluga, mida lauldakse ladina keeles. Mainiti, et tegu on sama jabura ideega kui laulda eesti hümni ladina keeles. Soovitati eesti keeles laulda eestikeelseid lugusid.
Selge. Saan aru! Ma ei laula seda laulu eesti keeles. (>imlpying et teised võivad) Probleemi pole.
AGA
Natukene mõtiskleda võib sellegipoolest. Mind on alati traditsioonid torkinud. Ilmselt see tõttu, et minu silmis on nad üleliia piiravad. Seekord kargab kõrri selline tava, et ma (wink-wink) ei tohiks laulda Gaudeamus igituri eesti keeles, kuna see pole traditsioon. (Pidades silmas esitamist mõnel avalikul üritusel. Näiteks mõni aktus. Hurr-durr)
Aga miks kurat võtku!? Miks on see jabur idee? Sellele pole selget põhjendust, peale selle et 18. sajandil hakati seda lugu ladina keeles laulma. Kummalisel kombel on ühest tavast saanud seadus. Sama jabur kui ladinakeele eesti hümn? Ütlen ausalt, et mul on täiesti ükskõik, mis keeles keegi eesti hümni laulab. Minu poolest mine vabaduse platsi ja lõõrita kasvõi vene keeles. Head teed sul minna ja ma loodan, et mõni ennasttäis patrioot (idioot) sulle kere peale ei anna. Pagan võtku, soomlased laulavad eesti hümni soome keeles ja eestlased laulavad soome hümni eesti keeles!
Kes veel ei tea, siis Gaudeamus igitur on joomalugu, milles sai mitteametlik üliõpilaste hümn. Laul ei räägi joomisest vaid sellest, et peame olema rõõmsad. (Tutvu ladinakeelse ja eestikeelse tekstiga siin) Mitteametlik hümn on väga suure kaitse all, mis on minu silmis kummaline. See laul on olnud käibel kolmsada aastat ja seda ladina keeles. Praegusel ajal on üliõpilastel kindlasti teine hoiak, kuna ajad on teised. Olen kindel et sõnad on peas vaid korporantidel ja sõnade tähendust teavad vähesed. Gaudeamust tuntakse kui traditsiooni. Tegu on kohustusega. Leian , et ühel hetkel peaks tulema selle asemele midagi uut, või tuleks lugu tuua eesti keelde. Sõnum on ju kaunis! Natukene tööd ja temast saaks ilus eestikeelne lauluke.
Antud juhul oli käsitluse all vaid üks traditsioon. Aga palun vaadake enda ümber ringi, kuna te olete nendest ümbritsetud. Ka religioon on kõigest üks suur tava. Kõik kirjutamata seadused on jura. Olgem avatud mõtlemisega ja uutele ideedele avatud.
Märt, see et sa ei lähe alasti tänavale ja ei löö esimesele meeldimahakkavale naisterahvale nilbelt külge ning ei tapa järgmiseks ära selle naise meest ja lapsi – ka see on tava. Kokkulepe, traditsioon või moraal, nimeta kuidas tahes. Kui sul on plaanis iga posti juures mis sul eluteel ette jääb, tarka nägu teha ning seda märjata, siis jääks isegi Metuusala vanusest väheseks. Lihtsalt sõbralikult – vähem möla, pikem samm. Ja religiooni kallal lihtsalt niisama kaagutamine (ilma midagi uut lisamata), on ilge tüütus. Võitlev ateist on sama napakas nähtus, kui religioosne fanaatik. Edu sõber!
Mulle meeldib see mõttekäik, et kõiges tuleb kahelda ja tuuakse üldsuse ette ka teisi mättaid, mille otsast mingeid teemasid vaadata. Minu arvamus Gaudeamuse laulmise kohta on kindlasti kallutatud, kuna olen korporatsiooni liige juba parajalt pikalt olnud.
Mind häirivad enda ja teiste juures harjumused, mida ei suudeta põhjendada, kui nende kohta küsida – samas pean au sees paljusid väärtusi, tegevusi, ehitisi, väljendeid, varemeid jne jne, mis on meieni jõudnud/säilinud sajandite tagant. Tänapäeval just kaotame väga palju oma väljenduslikust keelest (nii kirjas, kui kõnes) tänu ajanappusele ja info kiirele liikumisele. Sellest on ääretult kahju, kui inimesed kiirustades kirjutavad kasvõi oma nime – oma nime võiks igale poole kasvõi maalida, sest see on Sinu nimi.
Sellest tulenevalt pean paljusid relikte minevikust just nagu maamärkideks – neid on hea silmapiiril hoida ja nendest lähtuda, ning vajadusel tagasi tulla. Samas usun, et kultuurilise järjepidevuse säilitamiseks ei ole MEIE kindlasti need, kes peaks neid maamärke likvideerima hakkama … samas ei keela keegi esimesena totrustele viidata või kasvõi oma mõtet avaldada – ajad ja kombed muutuvad, inimesed arenevad ja paratamatult midagi peab kaduma, et uuele ruumi teha.