“Mäng on väikese inimese töö!”

Mass Effect’i triloogia lugu on väga võimas, kuid ennekõike liigutav.

Sellise kommentaari sai Delfi artikkel, kus räägiti HDTanelist. Mehest, kes videomängudega elatist teenima tahtis hakata. Astun kindlasti mõne inimese jaoks üle piiri, kui teda meheks nimetan, sest et mõni arvab, et Tanel on üks nolk, kes “päris” tööd teha ei viitsi. Tanel on siiski mees.

Ma tahaks üldiselt rääkida videomängudest kui meediumist tänases päevas. Sõna “mäng” teeb talle kõvasti liiga, kuna lapsed “mängivad” kui nad õues mudakäkki voolivad. See devalveerib meeletult mängude tähendust eriti nende hulgas, kes videomänge ei mängi. Levinud on arusaamad, et mängud on mõttetud ja need ei anna mitte midagi. Ka mulle on seda öeldud, lootuses et mind on hingepõhjani solvatud või et äkki ma NÜÜD hakkan teistmoodi elama. Tegelikult näitab see ainult seda, et inimene ei ole süvenenud millega üldse tegu on. Tegelikult pole suurt vahet kas oled teatris, kinos või mängid arvutimängu. Kõigi kolme puhul on tegu dramaturgiaga.

Videomängud on tegelikult siiski üles ehitatud narratiivile. Mängijale esitatakse kellegi/millegi lugu, just nagu filmiski. Tegelikult võikski öelda et videomäng ja film on väga sarnased audiovisuaalsed meediumid. Põhiliseks erinevuseks on mängude suur interaktiivsus ja “Failure state” ehk võimalus, et mängija keerab kokku nii suure käki, et talle lajatatakse näkku “Game Over” ja ta peab uuesti proovima. Filmi puhul me elame protagonistile kaasa ja vaatame kuidas ta märkamatult ringi hiilib. Mängu puhul peab mängija seda ISE tegema. See tähendab, et emotsionaalne side on antud meediumiga oluliselt tugevam. Kui filmi peategelane jääb vahele, mõtleme, et ta on igavene koba, aga mängus süüdistame me iseennast. Lisaks sellele on paljudel mängudel “Replay value” ehk kas me tahame seda mängu uuesti mängida. Nimelt on paljudes mängudes valikud, mis mängu narratiivi tugevalt mõjutavad. Mängija saab valida, kas ta on hea või halb. Loomulikut tahame me mõlemat kogemust, et tunda kuidas mängu loodud maailm sellele reageerib.

Jah, on olemas mänge mis on “ajaraiskajad”. Meil on kümme minutit vaba aega ja me sisustame need sellega, et liigutame on nutiseadme ekraanil juveele või ehitame linna. Seetõttu on selle žanri nimi “Casual game”. Me võime selle mängu suvalisel hetkel avada ja samamoodi ka selle sulgeda. Siinkohal ongi probleem selles, et mina, kes ma olen mängužanritega kursis, tean et on ka selliseid mänge, millega peab olema emotsionaalselt kaasatud ja seda mitu tundi. Mõni teine seevastu, arvab et iga mäng on “Casual” ja me raiskame aega. See ei ole nii. Me huvitume sellest, mis lugu meile mäng räägib. Nagu film või teatrietendus…

Ja argument, et videomängud ei ole kasulikud, on kah rumalavõitu, sest teaduslikud uuringud on tõestanud, et videomängud parandavad inimeste reaktioonikiirust, strateegilist mõtlemist, ikoonilist mõtlemist, mälu jne. (Artikkel) Ning väide, et vägivaldsed mängud muudavad meid mõrvariteks, on kah väär. Tegelikult pole virtuaalsel vägivallal päris vägivalla mingit seost. (Artikkel) Kui me räägime rahast, siis tegelikult on sellega ka võimalik raha teenida. Rootslane Felix Arvid Ulf Kjellberg ehk PewDiePie teenib videomängude mängimisega aastas neli miljonit dollarit. E-sport on tugeval tõusuteel. Auhinnafondid ulatuvad miljonitesse dollaritesse ja inimesed maksavad raha, et võistlusi areenilt otse jälgida.

League of Legends’i turniir. Terve areen on inimesi täis.

Ma olen ise mängur ja ma tunnen, et minu armastatud meedium on saamas üha populaarsemaks. Samal ajal on ikkagi neid, kes lõua püsti lükkavad ja ütlevad, et “tehke parem trenni”. Miks ma ei või tegeleda sellega, mis mulle meeldib? Kui sa tahad jõusaalis rinnalihast kasvatada, siis tee seda. Mina mängin rahumeeli mõnd rollimängu ja sealjuures ei määri seda teistele pähe. Sa ei saa öelda, et sinu hobi/töö on parem või mõttekam. Kõik on suhteline.

Aga miks inimesed lähevad internetti ja vaatavad YouTube’ist või Twitch’ist seda, kuidas keegi teine mänge mängib? Sellepärast, et näha milline mäng on. See aitab neil otsustada, kas nad soovivad ise seda mängu osta, sest et mängust saab tõelise elamuse ainult siis, kui seda ise mängida. Lisaks sellele vaatavad inimesed teiste mängimist juhul kui nad ise ei saa või ei taha ennast isiklikult mänguga siduda. Saan siin ennast näitena tuua, nimelt ei meeldi mulle mäng The Witcher, kuna minu arust on mängu võitlussüsteem liiga konarlik. Samas vaatan ma meeleldi, kuidas Gopher seda mängu ise mängib, sest ta muudab selle minu jaoks filmiks ning ma saan vaadata kuidas ta ise sellega meeletult vaeva näeb, ning ma saan mängu narratiivi sellegipoolest kätte. Üldkokkuvõttes on tegu meediumi lihtsustamisega.

Praegusel hetkel on probleem pigem see, et vanem generatsioon ei suuda mõista, kui sisukas võib üks videomäng olla. (Loomulikult ei suru ma siin kõiki vanemaid inimesi ühte patta) Ning loomulikult ei hooma seda meediumit ka need, kes mänge ei mängi. Täpselt nagu mina, kes ei saa jalgpallist üldse mitte mingisugust elamust. Inimesed on erinevad, ning nende huvid ja hobid on erinevad. Loodan südamest, et videomängud koguksid Eestis rohkem populaarsust ning et HDTaneli kõrvale tekiks veel mõned tublid pealehakkajad.

Game on, brothers and sisters!