Film: The Andromeda Strain (1971)

Ma nägin selle filmi esimest poolt TV3-s kui ma pisike tatt olin. Ainus asi, mida sealt üldse mäletasin, oli see, et kellegi käsi lõigati katki, sealt pudenes välja punane pulber ja mingi mees ütles “powder“. Paar nädalat tagasi kolasin IMDb-s ringi ja tundsin ära eriskummalised hazmat-ülikonnad ja sünopsis oli ka tuttav. Kui sain aru, et see on sama film, kilkasin nagu seesama pisike tatt, kes aastaid tagasi teleka ees passis. Uurisin ka välja, et aastal 2008 lavastas Mikael Salomon uusversiooni, mis on kaheosaline miniseriaal.

POWDER

Samanimelise raamatu põhjal vändatud filmis uurib grupp teadlasi maavälist viirust, mis tappis maha ühe pisikese asula elanikkonna. Nad lähevad maa-alusesse kompleksi, mille nimi on Wildfire ja film ongi juba huvitav.

Teadlased ja laip

Eriskummaline film. Selle pikkuseks on kaks tundi, kuid ma olen kindel, et kui see film anda kellelegi praeguses seisus monteerida, taandaks ta selle pooleteisele tunnile ja midagi suurt kaduma ei läheks. Nimelt on filmis palju stseene, milles on üleliigseid detaile. Mõne masina liikumist on filmitud ilmselgelt liiga kaua. Mõnel kohal on repliigid väga tehislikud (ühe koha peal turtsatasin lausa naerma). Samas on filmis päris julgeid manöövreid. Näiteks üks ahv, kes kinolinal oma elu kaotab (mitte küll päriselt, aga rõvedalt-elutruult) ja siis tänaval vedelevad surnud lapsed. Praegusel hetkel lendaks filmile peale räige vanusepiirang ja selle ahviga tehtud nalja eest maksaks keegi trahvi.

Eraldi toon välja filmis oleva tehnoloogia. Selle koha pealt näen, et linateost on väga “pushitud“. Väga palju kuuleme ühte tegelast rääkimas salajase baasi imetabasest tehnoloogiast: viimasepeal arvutid, kosmonautide supersöök jms. Kohati jäi mulje, et tegu on otsekui mingisuguse sõnumiga “Meil siin Ameerikas on selline nänn, teil mitte”. Isiklikult tegi mul südame soojaks üks puutetundlik ekraan. Täielik kuld.

Elektroonika viimane sõna

Olen siiani päris kriitiline olnud, aga lõppkokkuvõttes pean ütlema, et see oli üks KURADI HEA film. Filmi lõpp oli nagu rusikas silmaauku. Olen väga õnnelik, et ma selle filmiga taaskord kohtusin.

Seda filmi PEAB vaatama.