Film: The Quiet Earth (1985)

Kujutage ette maailma, kus teie olete ainus elav inimene. Põnev mis? Otsustasin düstoopiad hetkeks kõrvale jätta ja kostitasin ennast Geoff Murphy filmiga The Quiet Earth. Ma olen ise tihtipeale mõelnud, et milline oleks mu elu, kui mitte kedagi teist enam ei ole. Seal oleks justkui mingisugune võlu. Lootsin, et see film pakub mulle midagi ja seda ta tõepoolest tegi.

Zac saab teada, et mehitamata lennuk ei lenda

Antud filmi puhul on raske mingisugust sneak peak’i edastada. Mees nimega Zac ärkab hommikul üles ja avastab, et mitte kedagi teist ei ole. Mööduvad päevad ja Zac läbib mitu faasi selles meeleheitlikus maailmas. Kes on näinud Francis Lawrence’i filmi I Am Legend, tunneb ära sarnase valemi. Tegelikult on paslik öelda, et Richard Mathesoni raamat I Am Legend on olnud inspiratsiooniallikas nii filmile The Quiet Earth kui ka paljudele teistele filmidele mida on ajaloo jooksul tehtud.

Zac’il on närvid krussis

Film on minu silmis väga hea. Meil on nukker peategelane Zac, kes ühes meeleheitetuhinas endale naisteriided selga tõmbab ja linna peale möllama läheb. Väga tore stseenike leiab aset kirikus, kus Zac nõuab, et jumal ennast talle näitaks, samal ajal Jeesuse kuju püssiga sihtides. Kõik on usutav. Tühjad tänavad ei lakka olemast veenvad ja näitlejatöö toetab toimuvat täielikult. Zac siiski rahuneb ja üritab oma elu edasi elada, kuni…

Film kulgeb tiba aeglaselt, aga ma ei usu, et keegi karjudes vaatamise pooleli jätab. Mõtlemisainet on. Soovitan filmi kindlasti vaadata.