Eesti filmimaastik on minu kui tarbija jaoks alati vaikiv. Vahel jääb silma mõni uudisnupuke, et keegi teeb kuskil uut filmi, aga üldiselt kuuleb filmidest siis, kui need juba kinno jõuavad. Filmiga “Tõde ja õigus” on olnud ikka hoopis teisiti. Jah, A. H. Tammsaare loomingu filmilinale toomine ongi suur asi, aga kui seda teha EV100 raames… Siis on see üüratu asi. Vähemalt nii seda meile ette on söödetud ja see on inimestes tekitanud ootusärevuse ja spekulatsioonituhina. Pahatihti on nii, et kui ootusärevus kasvab liiga suureks, pole võimalik teosel vastuvõtja ootuseid täita. Midagi jääb justkui puudu… Tanel Toom aga leidis viisi, kuidas mu ootuseid ületada. “Tõde ja õigus” on nimelt väga hea film.

Filmi sisu ei saagi nagu kritiseerida, sest see on A.H. Tammsaare kirjutatud meistriteos. Selle koha pealt on mul suu jumala kinni ja noh – mul ei olegi sisule etteheiteid. Loomulikult on võimalik, et stsenarist kirjutab romaanist puuduliku stsenaariumi, millest tehakse veel puudulikum film, aga… See ei ole selle filmi puhul nii.

Kas mul on filmile etteheiteid? Jah. Ainult üks puudujääk, mis läheb eriefektide kapsaaeda. Kui meil on kaadrid, kuhu on hiljem post’is inimesi või loomi peale kleebitud, siis on see väga selgesti näha. Mõne koha peal on see lausa kole. Ette tuleb kolm seika. Esimene on kohe filmi alguses, kus inimene jalutab vette. Teine majaehitusel, kus minu arust ei klapi kaadri valgus ja peale kleebitud näitleja valgustus. Kolmas – kaadrisse kleebitud kaks lehma, kellel taaskord valguse ebakõla. Kas see tähendab, et film on halb? Ei tähenda. See on reaalselt ainus asi, mis mind filmi juures häiris. Kõik muu oli kuidagi… vastikult ideaalne. Kuna rääkisin valgusest, siis nägin filmis midagi, mis mulle räigelt meeldib: päeval filmitud ööstseenid, mis on pärast hämardatud ja kaetud sinaka tooniga. Mõni filmisnoob ehk ütleb, et see on kole ja nõme, aga mulle see RÄIGELT meeldib ja sobib ka stiili poolest filmi.

Filmi vastukaja on olnud väga positiivne. Kriitilisem oli Tiina Lokk, kelle tagasiside oli päris naljakas lugemine, mis algab vabandavas toonis: “Noh, film on hea ja Tanel Toomi on teinud võimsa debüüdi ja näitlejate tööd on head!” aga siis teeb filmile märkuseid, mis on täiesti arusaamatud. Näiteks: “Kahe päevaga ei vananeta. Need habemed ja parukad, mis seal lõpus olid, need ajasid mind täiesti hulluks.” Jah, Tiina. Kahe päevaga ei jääda vanaks, aga filmikunstis tehakse ka ajahüppeid. Siis karakter võib vananeda – silmapilkselt isegi. Mis puudutab habemeid ja parukaid – üsna filmi lõpul vaatasin üht parukat ja mõtlesin, et see nagu ei liigu vist nagu päris juus, aga see oli nõnda vaid hetkeks. Ja tänapäeval me peseme oma juukseid päris tihti, mis vist on ka oluline aspekt. Samuti ei saa ma nõustuda sellega, et Andrese karakteri areng oleks puudulik. Ilmselt tuleneb see sellest, et ma ei käinud filmi ajal tualetis ja nägin kõike. Minu silmis saame me vaadata, kuidas Andresest saab järk-järgult selline vastik inimene. Et seda rohkem näidata, peaks me lisama filmile juba jutustaja, nagu Toomas Kirsi filmis “Pilvede all. Neljas õde”, aga ma julgen oletada, et Tanel Toom ei tahtnud talumatult halba filmi teha…

Filmi vaadates oli selline tunne, nagu vaataks “Kevadet”. Ma pean silmas seda, et ma nagu teadsin, et ma vaatan eesti kinoklassikat. Ja seda see film minu arust ka on. Mul oli siiralt hea meel vaadata, kuidas mu kolleegid mängivad filmis, mida kindlasti vaadatakse ka veel 50 aasta pärast. Minu ainus hirm on see, et keegi tahab või nõuab, et nüüd peaks kogu “Tõe ja õiguse” seeria filmideks tegema. Kas on vaja? Tõsi, “Tõe ja õiguse” IV osa oleks põnev ekraanil näha. Nüganeni lavastus “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” oli vapustav kogemus. Nimelt oli see esimene kord, kus ma teatrit vaadates nutma hakkasin. Aga raisk, ekraanile pannes saaks seda vast veel võimendada. Kuid jällegi – kas on vaja? Toomi film on iseseisev üksus, mis minu silmis ei tohiks justkui otsest järge saada, sest see lõhuks mõneti selle terviku ära. Millegi tegemine, järje kaotamine ja siis uuesti alustamine… See kaoks minu arvates siis ära. Aga Tanel Toom on mind juba korra üllatanud…

Rollisooritustest tundub pentsik rääkida. Tohutult hea on noh. Jah – esmalt tundus casting huvitav. Priit Loog on Andres? Aga raisk ongi Andres. Ja vapustavalt hea Andres. Eriti tooks välja selle, et lapsnäitlejatega on tehtud imeliselt hea töö. Ma olen üks nendest vastikutest inimestest, kelle jaoks võib lapsnäitleja puudulik esitus parandamatu võõristusefekti tekitada…

“Tõde ja õigus” on hea film. Ma loodan, et mingil hetkel otsustab Toom kokku panna ka mingisuguse extended cut’i, millele oleks kindlasti publikut. Eesti kinoklassika ikkagi…

Siinkohal käin välja oma kunagise mõtte. Minu arust võiks Oskar Lutsu “Kevade” uuesti ette võtta. Teha uus stsenaarium ja uus film. Kindlasti keegi nüüd hakkab räuskama, et mis vanal filmil viga on siis, las ta olla. Ega vana film seepärast ära kao, kui uus tehakse. Ma lihtsalt leian, et me võiks sellele tõsiselt mõelda.