Enne kui jagan oma mõtteid, on vast sobilik oma kallutatus ära mainida. Nimelt on Peeter Volkonski ja Maria Volkonskaja mulle tuttavad inimesed.

Tahtsin jõuda esilinastusele, aga jäi minemata. Miks? Ei mäleta. Ju oli midagi ees. Aga kuna ma endiselt luusin feministliku grupi Virginia Woolf sind ei karda! (edaspidi VWSEK) akna all, et näha millega inimesed tegelevad, jäi mulle silma sealne postitus, mis viitas Katariina Rebase arvustusele Eesti Päevalehes (Tasuline artikkel). Probleem on VWSEKile kohane. Naise roll on filmis liiga väike ja tuleb välja, et meil on Eestis vanamehekultus. Mulle piisas – läksin abikaasaga kinno. Hea reklaam. Tegelikult ka.

Film pidavat kurb olema. See, mis emotsiooni teos vaatajas tekitab, sõltub totaalselt vaatajast endast. Kui ma abikaasaga kinost lahkudes sellest “kurbusest” rääkisin, jõudsime arusaamale, et film ei olnud mitte “kurb”, aga “aus”. Hea dokfilm peab olema aus ja eluline. Võib-olla olen ma lootusetu pessimist, aga mina leian, et kui kellegi arvates peaks inimese elu olema alati toretsev ja lõbus trall, on tegu iseendale valetamisega. Arusaam heast ja toredast tekib tänu kontrastile, mida annab meile halb ja ebameeldiv. Täisväärtuslikus elus peab olema nii head kui halba. Siinkohal peangi Katariina Rebasele vastu vaidlema. Film ei tegele ülistamisega, sest puudutab ka negatiivseid külgi Volkonski elus, nagu alkohol ja suhe pojaga. Samuti mainitakse ka probleemset suhet võimudega. Tõsi – praegusel hetkel räägitakse esinemiskeeldudest ja muust sellisest muigega, aga see ei tähenda, et tegu oleks positiivse kogemusega.

Kui Katariina Rebane kirjutab, et filmil puudub kontseptsioon, sest on vaid “killud” Volkonskist, siis siinkohal on tähtis mainida, et SEE ONGI KONTSEPTSIOON. Filmi materjal on kogutud kokku kolme aasta jooksul. Ma ei saagi probleemist aru. Üldse. See ongi kontseptsioon. Teha kolme aasta jooksul üks persoonilugu. Samuti on kummaline väita, et filmist justkui ei saa midagi uut teada. Saab küll. Meil on võimalus näha Peetri eraellu. Me näeme tema CD-plaate, vinüüle, raamatuid ja lauda, mille taga ta loeb ja tõlgib. See on paljude inimeste jaoks uus kogemus. Jah, kui vaataja loodab, et talle söödetakse lusikaga kogu Peetri elulugu kõrist sisse, siis ta pettub. Kaupo Kruusiauk tegi filmi inimestele, kes on Volkonskist juba teadlikud. Neile, kes ei tea Volkist mitte midagi – tõepoolest – ilmselt ei ole parim film, mida vaadata.

Maria Volkonskaja roll pidavat olema vaikiv. Kui probleem on selles, et Maria räägib vähe, siis on see pealiskaudne suhtumine, kuna Maria roll on filmis väga kandev. Lisaks sellele, et Maria saadab kaamerasse väga kõnekaid ja tähendusrikkaid pilke, tuleb filmist välja ka oluline aspekt. Maria on Peetrile väga oluline inimene. Tõsi – feministlikust vaatevinklist saan ma mõningasest ärritusest aru. Joonistub välja justkui traditsiooniline peremudel, kus Maria koristab tuba ja Peeter lihtsalt istub ja vaatab televiisorit. Maria on kõrgelt haritud intelligentne naisterahvas, kes kõnniks minema, kui ta tahaks. Meil on õigus mitte nõustuda sellega, kuidas mõningate inimeste eraelu välja näeb, aga liberalistlikust vaatevinklist on oluline lubada inimestele õigust ja vabadust elada oma elu vastavalt selele, kuidas nad seda soovivad. Seda enam – kui inimesi hoiab koos armastus ja nad on üksteisega õnnelikud… Miks on vaja üldse nokkida? Kas see ei sobiks rohkem Varro Vooglaiule, kes meeleheitlikult tahaks meie eraelulisi harjumusi ja vaateid oma ideaalide kohaselt voolida? Aktsepeerimine on ikka ilgelt keeruline asi, eks?

Minu jaoks oli filmi kõige südamlikum osa vestlus Peeter Volkonski ja Immanuel Volkonski vahel, mis filmi jooksul jupiti läbi käib. Nende omavahelise suhte keerukus tuleb nendes lühikestes stseenides ilusasti välja. Sellele aitab kaasa muidugi see, et mõlemate näod on vaatajale suures plaanis presenteeritud. Suured plaanid dokfilmides on pööraselt kõnekad. Eriti kui arutluse all on mõni hell teema ja ainiti hääletoonist või ebamugavast naerust loeks kõik vajaliku välja. Need stseenid ei ülista. Need stseenid näitavad hoopis midagi muud.

Filmi fookuses on Peeter Volkonski tänases ajas ja ruumis. Mõned üksikud arhiivikaadrid viitavad tolleaegsele vitaalsusele, mis vähemalt vaimselt on Peetris veel täielikult alles. Need, kes teda isiklikult tunnevad, teavad, et kui Peeter satub millestki kõneledes vaimustusse, tõuseb ta oma toolilt püsti ja hakkab kohapeal tammuma ning tema mõttelõnga on võimatu katkestada. Vitaalne mees. Mees, kes on eesti kultuuri väga palju panustanud. Katariina Rebane küsib, et: “Mida pikem habe, ärajoodum või -suitsetatum hääl, šovinistlikum olek või enesehävituslikum eluviis, seda tähtsam kulturnik?” Võtan siinkohal vabaduse sellele retoorilisele küsimusele vastata.

Ei. Ja see ei tule ka sellest filmist kuidagi nõnda välja. Võib-olla sellepärast, et ma vaadanud filmi eelhäälestusega, et filmi peategelane on ärajoonud häälega mees-šovinist.

See on tegelikult hea film väga huvitavast inimesest.
Kiidan.